Plasmapõhist

Plasmapõhist ehk plasma ajaloo kirjeldab plasma mõistuse ja selle uurimise arengut ajas. Plasma on ioniseeritud gaas, mis koosneb ioonidest, elektronidest ja mõnikord neutronitest ning mille omadused nagu elektrijuhtivus, magnetiliste väljade reageerimine ning laetud inimsuse ümbritsev olemus on laiaulatuslikult uuritud.

Varased tähelepanekud ja sünnivad ideed hõlmavad 19. sajandi lõpu katoodikatele ja glõ discharge’idele. Sir William Crookes ja teised katsetasid gaasitorudes esinevaid sädemikke ja vibreerivaid kujundeid; 1890. aastatel tõestas J. J. Thomson elektroni avastamist katoodrõhu kaudu. Sellest ajast hoolimata puudus kontseptsioon plasma kui eraldi seisvast aine staatusest kuni 20. sajandi algusteni.

1928. aastal nimetas Irving Langmuir uhuvahelise ioniseeritud gaasi plasmas mõistega „plasma”, kirjeldades seda kui elektriliselt juhtivat, osaliselt neutraalset kogumit, mille omadused meenutavad vereringes olevat plasma. Langmuir ja kaaslased arendasid varajasi diagnostikaid ja avastasid plasma käitumist katooddünaamika ja lainepõhiste fenomenide kaudu; langmuiri kriteeriumid ja Langmuiri sondid muutusid plasmafüüsika aluspõhjaks.

1940.–1960. aastatel kujunes plasmafüüsika erialaks, mis hõlmas magnetiseeritud plasmasid, magnetohüdrodünaamika (MHD) teooria ja termotuumasünteesi suuniseid. Hannes Alfvén pakkus MHD-d kui plasmapõhise universumi raami ning 1970 pälvis ta Nobeli preemia selle panuse eest.

Praegune plasmapõhist hõlmab nii kosmoseplasmaid, päikesetuule ja magnetosfääri füüsikat, kui ka labori plasmasid, sealhulgas termotuumasünteeli katseid, plasmaetsetust kiipide tootmises ja tööstuslike plasmaallikate arendust. Plasmapõhist on kontinentselt mõjutanud tehnoloogia ja teaduse arengut kogu maailmas.