Performatiivsed

Performatiivsed on laused või jutustused, mille peamiseks eesmärgiks ei ole maailma kirjeldamine, vaid tegu ise, mis selle ütlemisega performatiivsetena realiseerub. Selline lähenemine pärineb filosoof J. L. Austini tööst, kes eristas constatiivseid (maailma kirjeldavad) ja performatiivseid lauseid; performatiivsed laused teevad midagi lihtsalt nende hääldamisega, mitte ei kirjelda, kuidas asi on.

Peamised omadused on illokutsiooniline jõud ja tehte tegemine keeles. Performatiivsete lauste tähendus tuleneb nende kasutusest ning nende edukus sõltub kontekstist, kõneleja autoriteedist ning asjaolust, et tegu on tehtud siiralt ja sobivates tingimustes. Filosoofilised kontseptsioonid jutlevad felicity conditions’idest ehk eeldustest, mille korral tegu õnnestub: kõneleja peab omama vastavat pädevust, olukord peab olema sobiv ning öeldud lause peab suutma teostada soovitud toimingu.

Tüüpilised performatiivsed tegusõnad hõlmavad lubama, vanduma, vabandama, käsutama jne. Näited eesti keeles: “Ma luban tulla homme.” “Ma vabandan.” Sellised laused täidavad tehte just nende ütlemisega ja ei vaja eraldi kinnitust maailma kohta. Märkimisväärne on, et tänapäevane uurimus rõhutab, et paljud laused võivad kontekstist sõltuvalt olla performatiivsed, ning mõnede uurijate arvates ei pruugi iga performatiivne lause nõuda eraldi verbaalset märgendust, kui sotsiaalne praktika ja autoriteet seda lubavad.

Performatiivsust käsitletakse laiana mõistena keele, õiguse, rituaalide ja sotsiaalsete rollide puhul, kus toimingud ja normid koonduvad järjestikku korduvate väljenduste ja praktikatega.