Peegeldussümmeetria

Peegeldussümmeetria, tuntud ka kui peegelsümmeetria, on geomeetriline omadus, kus objekt või kujund on identne oma peegelpildiga. See tähendab, et kui objekt asetada peegli ette, siis peeglis olev kujutis on täpselt sama nagu originaal. See sümmeetria ilmneb siis, kui on olemas sümmeetriatasapind, mille suhtes objekt on peegelsümmeetriline. Kui teostatakse peegeldus sümmeetriatasapinna kaudu, siis objekt langeb täpselt iseendale.

Peegeldussümmeetria on looduses laialt levinud. Paljudel elusorganismidel, näiteks inimestel ja loomadel, on peegeldussümmeetria, kus keha vasak ja parem pool on enam-vähem sarnased. Samuti esineb see taimedel, kristallides ja molekulides. Peegeldussümmeetria on oluline mõiste paljudes teadusvaldkondades, sealhulgas füüsikas, keemias ja bioloogias, kus see aitab kirjeldada objektide struktuuri ja käitumist.

Matemaatikas peegeldussümmeetria on üks põhilistest sümmeetriatüüpidest, mida uuritakse transformatsioonigeomeetrias. Seda kasutatakse objektide klassifitseerimisel ja nende omaduste analüüsimisel. Peegeldussümmeetria on seotud ka pöördsümmeetriaga, kuid need kaks on erinevad sümmeetriatüübid. Peegeldussümmeetria ei pruugi ennast identseks pöörata teatud nurga all, kuid peegelpilt on alati identne.