Põlemiskiirus

Põlemiskiirus on mõiste, mida kasutatakse põletusprotsessis põlemisfronti ehk leegenergiat kandeva piiribaari liikumise kiiruse kirjeldamiseks läbi kergestisüttiva segu. Seda kiirust mõõdetakse tavaliselt laminaarses voolus kui laminaarne põlemiskiirus (SL) ning see kirjeldab, kui kiiresti front liigub, kui vool on stabiilne ja segunemine on tasakaalus. Turbulentsuse korral suureneb põlemiskiirus ja räägitakse turbulentsest põlemiskiirusest (ST), mis on suurem kui SL.

Lamriarne põlemiskiirus sõltub suuresti segu koostisest ja tingimustest. Eri kütuste puhul on suuremad ja väiksemad SL väärtused: vesiniku puhul on laminaarne kiirus märkimisväärselt kõrgem kui süsinust ja vesinikut sisaldavatest suurtest molekulidest; üldiselt kehtib, et väiksemad molekulid ja parem oksüdeerimine annavad suurema kiiruse, samas kui kõrgemad temperatuurid ja sobiv rõhk suurendavad kiirust. Põlemiskiirust mõjutavad ka täpsed ühendite suhted (stoikiomeetriline phi), lisandid, soojustäitumine ja soojuskaod.

Kasutusvaldkonnad ja olulisus: põlemiskiirust uuritakse kütuste ja gaasikütteseadmete, mootorite, põletusparooside ning turvalisuse arendamisel, et hinnata süttivust, plahvatusohtu ja põletusajaid. Põlemiskontseptsioone kasutatakse mudelite ja eksperimentide kaudu, et optimeerida paheatust, vähendada kahjulikke emmisi, ning tagada ohutud töökeskkonnad.