Põhikontseptsioon

Põhikontseptsioon on keskne ja püsiv idee, mis moodustab ühe distsipliini teadmiste mõistmise aluse. See on kontseptsioon, mille ümber koonduvad ja seostuvad teemad, oskused ja pädevused ning mis aitab õpilastel näha ja mõista seoseid ning rakendada teadmisi uutes olukordades. Põhikontseptsioon on abstraktne ja üldistatav ning selle mõistmine ei sõltu pelgalt faktidest, vaid suunab sügavamale kontseptuaalsele tasandile.

Omadused ja roll: iseloomulik on selle püsivus ajas, ülekantavus erinevates kontekstides ning võime suunata õppetööd. Põhikontseptsioone kasutatakse kurikulaari kujundamisel, eesmärkide ja hindamiskriteeriumide sõnastamisel ning õpilaste mõtlemise ja probleemilahendamise arendamisel.

Kasutus: õppeprotsessis keskendub põhikontseptsioon küsimustele, mis kutsuvad õpilasi seletama, põhjendama ja ühendama teadmisi. Õpetajad võivad esile tõsta siduvaid küsimusi, koostada arusaamakaart, kasutada näiteid ja olukordi, kus kontseptsioone tuleb rakendada.

Näited: matemaatikas funktsioon ja muutuvus; loodusteadustes süsteem ja energia; keeleõppes tähendus ja kontekst; ühiskonnateadustes põhjus–tagajärg ja perspektiiv. Need kontseptsioonid toimivad kui luup, mille abil on võimalik grupeerida teadmisi ja hinnata sügavust mõistmises.

Väljakutsed: kontseptsiooni täpne määratlemine võib olla keeruline ning nõuab ühist keelt ja konsensust kogu koolis; hindamine peab tooma esile mitte ainult faktiteadmisi, vaid ka kontseptuaalset mõtlemist ja rakendamist.