Organolithiumühendite

Organolithiumühendid on orgaanilised ühendid, mis sisaldavad süsinik-liitium sideme. Need on tugevad alused ja nukleofiilid, mis muudavad need väga reaktiivseteks ja kasulikeks sünteetilises orgaanilises keemias. Nende avastas Ameerika keemik Henry Gilman 1920. aastatel. Organolithiumühendite üldine valem on RLi, kus R on orgaaniline rühm. Neid saab valmistada mitmel viisil, sealhulgas metall-halogeenivahetusreaktsiooniga orgaanilise halogeenühendi ja alküülliitiumi vahel või otse metalli litieerimisega.

Organolithiumühendid on äärmiselt tundlikud õhu ja niiskuse suhtes ning seetõttu tuleb neid käsitseda inertses keskkonnas, tavaliselt guanidiini atmosfääris. Nende reaktiivsuse tõttu kasutatakse neid laialdaselt erinevate orgaaniliste ühendite sünteesimisel. Nad osalevad näiteks Grignard-tüüpi reaktsioonides, kus nad reageerivad karbonüülühenditega alkoholide moodustamiseks. Samuti on nad olulised alkyne hüdrogeniseerimisel ja haloalkaanide metallimisel. Organolithiumühendite kasutamine võimaldab teostada mitmeid keerukaid keemilisi transformatsioone, mida muude reaktiivide abil on raske saavutada. Nende olulisust rõhutab ka nende laialdane rakendamine farmaatsiatööstuses ja materjaliteaduses.