Omadussõnaline

Omadussõnaline on termin Eesti keeleteaduses, mida kasutatakse kirjeldamaks sõnavormi või sõnaliiki, mis funktsioneerib lauses omadussõnana. See tähistab mitte ainult tavapäraseid omadussõnu, vaid ka vorme või sünonüüme, mis väljendavad nimele omaseid omadusi ja seoseid ning võivad lauses olla kirjeldava või määrava funktsiooniga.

Käitumise tõttu on omadussõnaline lai mõiste: see hõlmab peamiselt kolm rühma. Esiteks omadussõnad ehk sõnaotseselt omadusi kirjeldavad sõnad. Teiseks tegusõnaliste kaasosade, nagu partitsiibid, kasutamine omadussõnalises rollis ning nimisõna määramisel kirjeldav funktsioon. Kolmandaks numeralsed sõnad (arvsõnad), mis võivad toimida nimisõna omadust kirjeldava või määrava elemendina. Mõnikord liidetakse ka mitmeosalised või kombineeritud omadussõnalised ühendid, mis väljendavad omadust või omaduslikku kvaliteeti.

Grammatilises mõttes on omadussõnalised vormid käänatavad ning nendega kooses nimisõna vormid kaasatakse samaaegselt nii käänu kui arvuga. Nad võivad esineda atribuutiivses positsioonis enne nimisõna, näiteks vanad majad, või olla osaks predikatiivsetest konstruktsioonidest, kus öeldakse, et miski on omaduslikult mingi. Omadussõnaline on seega funktsionaalse määratusega kategooria, mis ühendab sõnavorme, mis käituvad lauses omadussõnana, olenemata nende täpse morfoloogilise klassi või tuulelise päritolu kohta.

Näited: vana mees, ilus maja, kolm inimest, tulevane päev. Need näited illustreerivad, kuidas erinevad sõnavormid võivad täita omadussõnalist rolli lauses.

Vahepealne kirjeldus aitab mõista, et omadussõnaline ei ole üks kindel vormikategooria, vaid laiem kontsept, mis katab neid sõnalisi funktsioone, mis väljendavad omadusi ja kirjeldavad nimisõnu. Seos teiste kategooriatega hõlmab siis omadussõnu, participleid, arvsõnu ja liidetud omadussõnalisi ühendite tüüpe.