Oksüdatsioonireaktsioonidel

Oksüdatsioonireaktsioonid on keemilised reaktsioonid, mis hõlmavad elektronide loovutamist. Need reaktsioonid esinevad alati koos redutseerimisreaktsioonidega, kus aine omandab elektrone. Sellist paari nimetatakse redoksreaktsiooniks. Oksüdatsiooni määramiseks kasutatakse mitmeid kriteeriume. Üks levinud viis on jälgida hapniku liitumist või vesiniku eraldumist molekulist. Kui aine seostub hapnikuga või kaotab vesinikku, on see oksüdeerunud. Teine oluline kriteerium on oksüdatsiooniastme muutumine. Oksüdatsiooniastme tõus tähendab oksüdatsiooni.

Näiteks raua roostetamine on tüüpiline oksüdatsioonireaktsioon. Sel juhul raud reageerib hapnikuga ja oksüdeerub raud(III)oksiidiks, mille oksüdatsiooniastme tõus on +2-lt +3-le. Teine näide on orgaanilises keemias alkoholide oksüdeerimine aldehüüdideks või karboksüülhapeteks. Hingamisprotsess inimorganismis on samuti keerukas redoksreaktsioonide jada, kus orgaanilised molekulid oksüdeeritakse, et vabastada energiat.

Oksüdatsioonireaktsioonidel on laialdane kasutus nii tööstuses kui ka looduses. Need on olulised energia tootmisel, materjalide töötlemisel ja paljudes bioloogilistes protsessides. Kontrollitud oksüdatsioonireaktsioone kasutatakse näiteks metallide tootmisel ja erinevate keemiliste ühendite sünteesil. Samuti on oksüdatsioon oluline nähtus igapäevaelus, näiteks toiduainete riknemisel või metallesemete korrosioonil.