Normatiivsus

Normatiivsus on mõiste, mis kirjeldab normide, väärtuste ja põhimõtete kehtestamist, hindamist ja soovitamist. See hõlmab normatiivseid väiteid, mis ütlevad, mida peaks tegema, mis on õige, hea või õiglane, ning annab aluse otsustele ja tegutsemisele. Normatiivsus erineb deskriptivsest lähenemisest: deskriptivne kirjeldab, mida inimesed või ühiskond teevad, normatiivne otsib põhjendusi selle kohta, mida inimesed või institutsioonid peaksid tegema.

Normatiivsus ilmneb paljudes valdkondades. Eetikas ja moraalifilosofias käsitletakse, millised on hüve, kohustus ja õigus ning millised põhimõtted peaksid juhindama inimkäitumist. Õigusteaduses ja poliitikateoorias hinnatakse, millised õigussüsteemi ja poliitikaanalüüsi normid on õiged või õigustatud. Sotsiaalteadustes analüüsitakse, millised sotsiaalsed normid kujundavad käitumist ja kuidas need normid võivad ühiskonnas muutuda. Keele- ja kultuuriteadustes võivad normatiivsed käsitlused suunata keelekasutust, tavapärasid ja väärtushinnanguid.

Normatiivseid väiteid on tihti vaja põhjendada ja argumenteerida. Üheks tuntumaks filosoofiliseks teemaks on is-ought probleem: kirjeldav teadmine ei anna automaatselt vastust sellele, mida peaks tegema. Normatiivsus pakub raamistiku, mille kaudu hinnatakse käitumist, institutsioone ja poliitikaid ning mis aitab defineerida, mis on õige või sobiv. See on multi-distsiplinaarne mõiste, mis puudutab väärtushinnanguid, kohustusi ja soovitusi erinevates sotsiaalsetes ja intellektuaalsetes kontekstides.