Neovaskulaarsed

Neovaskulaarsed viitab uute veresoonte moodustumisele või olemasolevate veresoonte muutustele ning on oluline mehhanism nii normaalsetes kui ka patoloogilistes protsessides. Neovaskulatsioon hõlmab peamiselt kahte teed: vasculogenees, verevoolut tekkepõhine veresoonte teke embrüogeneesi ajal, ja angiogenees, uute veresoonte kasv olemasolevate võrkude hargnemise teel. Täiskasvanutel on neovaskuleerimine tavaliselt reguleeritud ja seotud kudede hapnikutaotluse ning kasvufaktoritega, peamiselt VEGF-iga (vaskulaarne endoteeli kasvufaktor).

Patoloogilises kontekstis tekib neovaskulaarsus tavaliselt hüpoksia või püsiva põletiku efektil. VEGF ja teised kasvufaktorid stimuleerivad endoteeli proliferatsiooni ja veresoonte moodustumist, mis võib viia ebanormaalse või haavatava veresoontekihi tekkimiseni. Kuigi neovaskulatsioon on juhitav protsess haavade paranemises ja kudede healoomulises regeneratsioonis, võib see põhjustada tõsiseid probleeme, kui veresooned arenevad valesse kohta või ebaõnnestuvad.

Olulised kontekstid on silmade, vähi ja haavade paranemine. Silmades võib choroidal neovaskulaarsus viia tüsistusteni nagu vanusega seotud makuladegeneratsioon ja diabeetiline retinopaatia, mis ohustavad nägemist. Vähi puhul on kasvajarakkude neovaskulatsioon keskne, sest kasvuvõime sõltub verevarustusest; siin rakendatakse sageli anti-angiogeenseid ravimeid. Haavade paranemisel on neovaskularisatsioon vajalik granulaatsioonifaasiks, kuid kroonilised või liigsed neovaskulatsioonid võivad kaasa tuua armistumist ja tüsistusi.

Diagnostika ja ravi sõltuvad kontekstist. Silmade puhul kasutatakse fluoresceiin-angiograafiat ja optiline koherentsütograafiat (OCT); ravimid nagu anti-VEGF süstid, laser- ja fotokoagulatsioonitehnikad. Vähi korral võib kasutada anti-angiogeenseid ravimeid ja kineesiiniretseptorite inhibiitoreid. Neovaskulaarsus on oluline mõiste nii kliinilises kui teaduslikus kontekstis, kuna see määrab haiguse kulgu ja ravi suuna.