Mürasummutamine

Mürasummutamine ehk mürarohke keskkonna helide vähendamine on protsess, mille eesmärk on vähendada või kõrvaldada taustamüra ning säilitada või parandada soovitud signaali kvaliteeti. See on oluline helisalvestuste, telekommunikatsiooni, kuuldeaparaatide ning autode ja mobiilsüsteemide helitöötluses, kus mikrofonid ja kõlarid töötavad koos.

Tüüpilised meetodid hõlmavad nii analoog- kui digitaalseid lahendusi ja kaasavad erinevaid lähenemisi. Aktiivne mürasummutamine (ANC) kasutab vastasmöörde signaali, et vähendada keskkonnamüra; spektri-subtraktioon ja Wiener-filtrid teevad müra eristamisel ja signaali taasesitamisel kasulikku tööd; adaptiivsed filtrid (LMS, RLS) kohanduvad müra ja soovitud signaali muutustega; mitme mikrofoni beamforming kasutab ruumilist eraldust, et suunata soovitud heli juurde ja vähendada taustamüra; ning neuralvõrgu põhised denoising-tehnoloogiad on viimastel aastatel suurendanud efektiivsust keerulistes keskkondades.

Rakendused hõlmavad kõnemäärangut ja helikvaliteedi parandamist telefonikõnede, videokonverentside, tööriistadena helisalvestuste ja filmmuusika puhul ning kuuldeaparaatide ning autosiüsteemide helitöötlust. Mürasummutamine peab sageli tasakaalustama müratõhususe ja säilitava signaali kvaliteedi vahel, pakkudes minimaalset viivitust ning minimaalset kunstlikku kõnesid või taustamüra kandumist.

Väljakutsed hõlmavad põhjustatud kõnetravi distortsioone, artefakte muusikas, suurenenud arvutus- ja energiakulud ning latentne viivitus, mis võib olla probleem reaalajas rakendustes. Hinnang tugineb nii subjektiivsetele kui objektiivsetele meetoditele, näiteks smuutsetele SNR-parandustele ja kõne kvaliteedi metrikkadele. Seonduvad teemad on müra vähendamine, helikvaliteet ja kuuldeaparaatide helitöötlus.