Mikelliseerimise

Mikelliseerimine on lahustuvate pindaktiivsete ainete protsess, mille käigus lahuses tekivad mikellid pärast seda, kui lahuse kontsentratsioon ületab kriitilise mikellekoncentratsiooni (CMC). Need ained on molekulid, millel on hüdrofoobne osa ning hüdrofiilne osa; koos moodustavad nad mikellide sfäärilisi või elliptilisi agregaatideks, kus hüdrofoobsed tuumad on koos ja hüdrofiilsed pead jäävad veega kokkupuutesse.

Mikelliseerimise peamised ajendid on hüdrofoobne interaktsioon ja entropia kasv; lisaks mängivad roll van der Waalsi jõud ja elektrostaticsusega seotud tegurid, mis sõltuvad lahuse soolsusest ja pH-st. CMC on kriitilise kontsentratsiooni näitaja, mille ületamisel algab mikellide moodustumine ja vabastatakse veekeskkonnas mikellide olemasolu.

Mikellide struktuur on tavaliselt sfääriline või elliptiline; keskmes on hüdrofoobne maht, mille ümber paiknevad hüdrofiilsed pead, moodustades vee juures stabiilse katte. Erinevaid mikelle tüüpe leidub sõltuvalt surfaktandi tüübist: anioonilised, katioonilised, mitteioonilised ja nende segud. Mikelliseerimist saab kasutada ka erinevate ainete lahustuvuse suurendamiseks ja emulgeerimiseks.

Mõõtmine ja iseloomustamine hõlmavad pindpinevuse ja elektrijuhivuse mõõtmisi, mis annavad CMC-lähedasi teateid, samuti fluoresents- või neflii-proove kasutamist mikellide tekkimise ajaks ja agregatsiooninumbrite hindamiseks. Mikelliseerimine on oluline kontseptsioon keemias, materjaliteaduses, kosmeetikas, farmaatsias ja tööstuses ning selle mõju sõltub keskkonna tingimustest ja surfaktandi tüübist.