Maksuvõrgustikud

Maksuvõrgustikud on rahvusvahelised või riigisisese ettevõtete ja isikute vahelised struktuurid, mille eesmärk on maksukohustuste optimeerimine. Need võivad olla seadusliku maksustrateegia osad, kuid mõnikord hõlmavad ka agressiivse või keerulise maksukäitumise elemente. Võrgustikud võivad hõlmata tulu ja vara nihkumist, intellektuaalse omandi arvepidustust, offshore-kuuendaid ja muid mehhanisme, mille abil jaotatakse kasumit ja välditakse maksukoormust.

Peamised mehhanismid hõlmavad siirehindade planeerimist (tulu ja kasumi jaotamine gruppide vahel vastavalt maksuprofiilile), intellektuaalse omandi õiguste asukoha strateegilist valikut ning offshore- ja varjufirmade võrgustikke, mis võivad muuta tulude ja varade tegelikku omanikku ning maksumäärasid. Samuti kasutatakse rahastamisvõtteid, mis võimaldavad laenukulud ja intressid muutlikult nihkuda erinevates jurisdiktsioonides, et vähendada maksukohustust.

Regulatsioon ja rahvusvaheline reageering: mitmed tegevused kuuluvad maksustrateegiate alla ning neid üritatakse piirata, et vältida maksupõhi eemaldumist ja kasumi liigset liikumist. OECDi BEPSi initsiatiiv, Euroopa Liidu anti-avoidance reeglid ning kasuliku omaniku registrid suurendavad läbipaistvust ja teabevahetust. Automatiseeritud teabevahetus (CRS) ning riikidevaheline koostöö on suurendanud kontrolli ja kahjustanud majanduslike eeliste püüdlemist.

Eesti kontekstis on maksuläbipaistvus rahvusvaheliste standardite rakendamise kaudu oluline. Riik järgib BEPS-i suuniseid ning on loonud mehhanisme kasulike omanike teabe ja teabeautomaatse jagamise edendamiseks, et parandada maksulaekumist ja konkurentsi õigluse tagamist. Maksuvõrgustike mõju ulatub riigi maksupoliitikast ettevõtete investeerimisotsusteni ning seetõttu on rahvusvaheline koostöö selles valdkonnas jätkuvalt oluline.