Maksetähtaegu

Maksetähtaegu on mõiste, mis kirjeldab aega, mille jooksul peab arve alusel makse tasuma. Tavaliselt on see märgitud arvel või lepingus ning see võib olla fikseeritud kuupäev või periood alates tarnest, esitamisest või arvete koostamisest (näiteks 14, 30 või 60 päeva).

Maksetähtaegu mängib olulist rolli äritegevuses, kuna see määrab ettevõtte jooksvate rahavoolide toimimise. Kui makse tuleb tähtajaliselt, säilib eeldatav sissetulek ja likviidsus. Arve sisaldab sageli maksetähtaega ning võivad järgneda meeldetuletused, kui makse hilineb. Viivised ja juriidilised võlakirjad võivad tekkida vastavalt lepingule või kohaldatavatele õigusaktidele.

Lepingulised ja arvel põhised maksetähtaegade määratlused võivad erineda: ettevõtted võivad kasutada “net 30/60” tüüpi tingimusi, makset väikseks viivituseks jne. Maksetähtaegu saab kokkuleppel muuta: ära võib pikendada või lühendada, põhjendatud eranditega võib mõnikord saavutada erilahendusi, nagu osamaksete tasumine või varajase makse soodustused. Ettevõtted seavad sageli maksetähtaegadega seotud poliitikad, et hallata oma kahjumit potentsiaalsete makseste korral.

Maksetähtaeg on erinev tarnimise või kättesaamise kuupäevast; see on konkreetselt makse tegemise kohustuslik lõppperiood. Terminid võivad olla sünonüümsed, kuid täpsed tingimused sõltuvad lepingust, arvest arvel ning kohaliku õigusruumi regulatsioonidest. Võlaõiguslik raamistik võib määrata, millised õiguskaitsevahendid on kättesaadavad viivise või mittenõudmise korral.