Maastikukasutust

Maastikukasutus on mõiste, mis kirjeldab, kuidas inimesed kasutavad maad ja maastikku erinevate majanduslike, sotsiaalsete ja ökoloogiliste eesmärkide saavutamiseks. See hõlmab nii otseseid kasutusviise kui ka nende koosmõjusid ning näitab, milliseid funktsioone maastik täidab, näiteks toidu tootmist, eluaset, liikuvust ja bioloogilist mitmekesisust.

Peamised maastikukasutuse liigid on põllumajandus, metsandus, linnalised ja hoonestatud alad, tööstus- ja energiasektor, transpordivõrgud, puhke- ja turismialad ning looduskaitsealased alad. Ühtlase maastiku kujundavad tihti erinevad kasutused ning nende vahelised suhted ning mõju on nii ökoloogiline, sotsiaalne kui ka majanduslik.

Planeering ja poliitika korraldavad maastikukasutust ruumiliselt. Üld- ja detailplaneeringud ning maa kasutusstruktuuri määravad reeglid aitavad tagada tasakaalu erinevate vajaduste vahel ning soodustavad keskkonnahoidu. Maastikukasutust jälgitakse ja modelleeritakse GIS-i, ruumiandmete ning kaugseire abil.

Maastikukasutuse muutused tulenevad demograafilistest, majanduslikest ja tehnoloogilistest trendidest ning kliimamuutustest. Urbaniseerumine ja linnade laienemine suurendavad maa järele vajadust, samas võib põllumajandusmaa väheneda või muutuda tootmises. Metsastumine, taastuvenergia arendamine ja looduskaitse muudavad maastikku ning mõjutavad ökoloogiliste teenuste pakkumist, veeringet, mullaprotsesse ja elukeskkonda.

Mõõtmine ja jälgimine põhinevad maastikukasutuse kaartidel, kaugseirel ja GIS-analüüsidel. Need andmed võimaldavad hinnata muutusi, kujundada kestliku arengu planeeringuid ning hallata loodusressursse viisil, mis tasakaalustab majanduslikke vajadusi ja looduskaitset.