Lõppafiksid

Lõppafiksid ehk sufiksid on sõnade lõppu lisatavad morfeemid, mis muudavad sõna tähendust või grammatilist funktsiooni. Eesti keel on aglutinatiivne keel, kus lõppafiksid jäävad tüvele ja võivad esineda mitme kihina. Nende kaudu väljendatakse grammatika nüansse ning moodustatakse nii uusi sõnu kui täidetakse lause funktsioone.

Lõppafiksid jagunevad peamiselt kahte gruppi: infleksioonilised sufiksid ja derivatsioonilised sufiksid. Infleksioonilised sufiksid näitavad käändet, arvu või isikut ning muudavad sõna lause funksiooni. Derivatsioonilised sufiksid lisavad sõnadele uut tähendust või muudavad nende sõnavalikku, võimaldades luua uusi sõnu ja sõnade klassi.

Derivatsioonilised näited: sufiks -mine moodustab tegusõnast nimisõna (lugemine); sufiks -lik teeb omadussõna (ilus -> iluslik). Mõnel juhul võivad sama tüve lõppafiksid anda mitmesuguseid tähendusvariante sõltuvalt kontekstist.

Infleksiooniliste sufikside näited hõlmavad käändevorme ja arvu; need lisatakse sõna lõppu vastavalt grammatika reeglitele ning näitavad omastavat või osastavat vormi või mitmust. Sageli võivad lõppafiksid esineda koos, moodustades keerulisi vorme.

Kokkuvõte: lõppafiksid on oluline osa Eesti keele morfoloogiast; nende mõistmine on vajalik sõnavara arendamisel ja lause struktuuri mõistmisel. Sarnaselt paljudele teistel keeltele on lõppafikside süsteem keskne osa keele vormist.