Luteiniseerumine

Luteiniseerumine on munasarja folliikulist pärast ovulatsiooni toimuv rakumuundumine, mille käigus folliikul muutub korpuse luteumiks ning hakkab tootma progesterooni. Selle protsessi peamiseks käivitajaks on LH (luteiniseeriv hormoon) laine ovulatsiooni ajal. Granulosa- ja theca interna rakud muunduvad luteaalrakkudeks, mis toodavad progesterooni ning osalt ka östrogeene. Progesteroon valmistab ette endomeetriumi rakkude muutumist ning aitab säilitada võimaliku raseduse, võimaldades viljastunud munaraku kinnitumist ja raseduse varajast arengut.

Ajaliselt: ovulatsiooni järel tekib tugev luteiniseerumine, mille tulemusena korpus luteum kujuneb ja saavutab oma funktsionaalse aktiivsuse umbes 7–9 päeva pärast ovulatsiooni. Kui rasedust ei toimu, luteaalne koe atroofeerub (luteolüüs) ja progesterooni tase langeb, mille tulemusena tekib menstruatsioon. Raseduse korral stimuleerib hCG (loote gonadotropiin) corpuse luteum’i püsivust, võimaldades progesterooni tootmise jätkumist kuni platsenta võimule üleminekuni.

Kliiniline tähtsus: luteaalfaasi defitsiit või luteaalne faasikadu võib mõjutada viljakust; IVF-i ja viljastumise jälgimisel kasutatakse sageli luteaalse toetamist progesterooniga. Oluline on eristada ovulatsiooni ja luteiniseerumist: ovulatsioon on folliikuli vabanemine, luteiniseerumine on sellest tulenev folliikuli transformatsioon korpuse luteumiks ja progesterooni tootmine.