Loomulikkus

Loomulikkus on mõiste, mis kirjeldab elusolendi loomulikku olemust ning puudutab kehastumist, instinkte, aistinguid ja bioloogilisi protsesse. Inimese puhul tähistab see tihti kehade ja bioloogia osa, mis ei ole otseselt kultuuri, keel ega ratsionaalse mõtlemise tulemus, vaid osa inimese või muu looma toimetamisest ja elu jätkamisest.

Loomulikkus koosneb sõnast loom (elusolend) ja suffixist -likkus, mis viitab kvaliteedile või olemusele. Mõiste on kasutusel peamiselt filosoofias, antropoloogias ja posthumanistlikus diskussioonis, kus võrreldakse inimolendite loomulikku olemust teiste loomade omaga ning arutatakse keha, vajaduste ja bioloogia rolli inimkogemuses.

Filosoofilises kontekstis käsitletakse loomulikkust sageli kui vastandit kultuuriliselt konstrueeritud ja ratsionaalselt defineeritavale inimlikkusele. See võimaldab analüüsida kehastumist, eetika ja moraali aluseid, piiride küsimust inimeste ja loomade vahel ning loomuliku ja sotsiaalse püsiva seoseid.

Aruteludes eristuvad erinevad seisukohad. Ühed peavad loomulikkust universaalseks ja fundamentaalseks osaks inimloomusest, mis mõjutab moraalse mõtlemise ja vastutuse vorme. Teised seevastu rõhutavad loomulikkuse sotsiaalset ja ajaloolist konstruktsiooni, mis võib kultuuriliselt erineda ja muutuda. Seejuures on loomulikkus tihti seotud diskussioonidega loomade eetika, inim-humani suhte ja posthumanistlike uurimuste kontekstis.

Seotud mõisted hõlmavad inimloomust, loomade eetikat, kehastumist ja bioetikat.