Likviidsusvarud

Likviidsusvarud on varade kogum, mida saab kiiresti realiseerida sularahaks või teistsugusteks maksevahenditeks ning mille väärtus püsib lühiajaliselt stabiilne. Need varud moodustavad organisatsiooni finantsstabiilsuse aluse, võimaldades täita lühiajalisi kohustusi, katvatakse ootamatuid rahavoogude kõikumisi ja tagada sujuv tegevus.

Peamised likviidsusvarude liigid on sularaha ja sularahaväärtused (kassatäiendused ja hoiused), lühiajalised riigivõlakirjad ning muud kõrge kvaliteediga ja kiiresti realiseeritavad turuinstrumentid. Nende varade eesmärk on vähendada likviidsusriski ja tagada, et lühiajalised maksed ja operatsioonid saavad katetud ka ebakindlatest rahavoogudest tulenevates olukordades.

Mõõtmine ja järelevalve põhinevad erinevatel näitajatel. Näiteks käibesuhe (cash ratio) võrdleb sularaha ja sularahaväärtused lühiajaliste kohustustega, ning kiirsuhe (quick ratio) võtab arvesse ka teisi kiiresti realiseeritavaid varasid. Pankade jaoks kasutatakse lisaks likviidsuse katvuse suhet (LCR) ja püsiva rahastamise suhet (NSFR), mis hindavad varude katvust kriisiperioodidel ja pikaajalisel rahastamisel. Ettevõtted ja finantsasutused teevad tavaliselt stress-testid ning hoiavad eraldi likviidsusreserve, et vähendada ootamatute mõjurite mõju.

Haldus ja riskid: likviidsusvarude sobiv tasakaal tagab likviidsuse ja tootluse vahel, vältides liigse sularaha kinnijäämist ning samas kahandades makseviivituste ohtu. Regulaarsed ülevaatused, eesmärgistatud reservide suurused ja konservatiivne riskijuhtimine on tavapärased praktikad.