Liigtarbimine

Liigtarbimine on tarbimise tase, mis ületab ressursside taastumise kiiruse ja millel on laiemad keskkonna-, majandus- ning sotsiaalsed tagajärjed. Terminit kasutatakse peamiselt jätkusuutliku arengu ja ökoloogilise jalajälje kontekstis ning see viitab olukorrale, kus kaupade ja ressursside hulga kasutamine ei ole pikaajaliselt jätkusuutlik.

Põhjused on mitmekesised: kasvav sissetulek ja tarbimiskultuur, reklaam ning tootjate disain, mis soodustab lühiajalist kasutust; planeeritud vananemine ja odava import; urbaniseerumine ning globaliseerunud tarneahelad. Rebound-efektid võivad suurendada efektiivsuse kaudu vabanevat tarbimist.

Mõjud hõlmavad suurenenud ressursikasutust, energia- ja materjalijäätmete voogu, kliimamuutuste edasiminekut ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemist. Lisaks võivad tekkida sotsiaalsed mõjud, nagu ressurssside ebavõrdne jaotus ning tarbimisest sõltuvate elatustasemete suurenemine.

Lahendused keskenduvad jätkusuutlikule tarbimisele ja ringmajandusele: toodete disain, mis võimaldab kauakestvat kasutust ja remonditavust; tarbijate haridus ja teadlikkuse tõstmine; õigus- ja maksustamismeetmed, mis soodustavad taaskasutust ning ressursitõhusust; sõltumatud mõõdikud, nagu ökoloogiline jalajälg ja materjalijalajälg.

Mõõtmine on keeruline, kuna teaduslikud näitajad erinevad ja andmed võivad puududa. Kõige levinumad mõõdikud on ökoloogiline jalajälg, materjalijalajälg ja tarbimismustrite hindamine. Aruteludes pööratakse tähelepanu tasakaalule majanduskasvu, inimeste elatustasu ja keskkonnakaitse vahel ning kultuuriliste muutuste potentsiaalile.