Lihasjätmine

Lihasjätmine on skeletilihaste massi ja jõu vähenemine, mille põhjuseks on lihaste valgu sünteesi vähenemine ja lagundamise suurenemine. See võib olla ajutine või krooniline ning on levinud vananemise, haiguste või alatoitumuse taustal.

Põhjused hõlmavad vananemist (sarkopeenia), liikumise vähesust, kroonilisi haigusi nagu vähk, COPD, südame- või neeruhaigused, pikaaegset põletikku ning ebapiisavat valgu või üldist kaloritarbimist. Hormonaalsed muutused ja stressi mõju võivad samuti kaasa aidata lihasjätmisele.

Mehhanism seisneb selles, et lihasmassi säilitamiseks vajalik valgu süntees ei paku piisavat kogust või suureneb valgu lagundamine. See on seotud hormonaalse tasakaalu muutustega, põletiku kroonilisusega ning vähese füüsilise koormuse ja toitumisega. Nende tegurite koosmõju viib lihasmassi ja -jõu järkjärgulise vähenemiseni.

Sümptomid ja mõju hõlmavad märgatavat lihasmassi kahanemist, jõu langust ning funktsionaalse võimekuse vähenemist, mis võib viia suurema väsimuse ja sõltuvuseni teistest. Tõsisemates juhtudes võib lihasjätmine kaasa tuua elukvaliteedi halvenemise ja suurema riskiga haigestuda.

Diagnoos põhineb kliinilisel hindamisel ning keha koostise hindamisel kasutatavate meetodite abil, näiteks DEXA-skaneerimine või bioelektriline impedants. Täiendavad vereanalüüsid võivad aidata välistada alatoitumust, põletikuprotsesse või teisi haigusi.

Ravi keskendub haiguse või seisundi korrigeerimisele, regulaarsele vastupanutreeningule ja optimaalsele toitumisele. Soovitatav valgutarbimine ligikaudu 1,0–1,5 g kehakaalu kilogrammi kohta päevas ning piisav kalorite tarbimine. Treening tugevdab lihasmassi ja jõudu ning mõjutab positiivselt üldist funktsionaalsust. Vajadusel võib kasutada toidulisandeid (nt D-vitamiin), ning mõnel juhul hinnatakse meditsiinilisi ravivõimalusi sõltuvalt patsiendi tervisest ja tausthaigustest. Ennetus hõlmab regulaarset füüsilist aktiivsust ja tasakaalustatud toitumist, eriti vanematel täiskasvanutel.