Ligatuurid

Ligatuurid ovat ühe tähemärgiga tähistatud ühendusega kirjavahemärkide liitekujumid, mis tekivad kui kaks või rohkem kirjaühikut trükitakse või valmistatakse ühte glyph’iks. Nad tekkisid käsikirjade ajal kiiruse ja loetavuse parandamiseks ning levisid varases trükis ning on tänapäevalgi olulised loodud kujundites. Ligatuurid võivad hõlmata nii kahe kui ka kolme tähemärgi kombinatsioone, ning neid kasutatakse peamiselt estest paigutuses ja esteetika parandamiseks.

Kõige tavalisemad püsivad ligatuurid on näiteks fi, fl ja ffi, ffl, mis on käsitsi või kontekstuaalselt ühendatud glyph’idena. Sõltuvalt fontidest võivad lisanduda ka aeg-ajalt kasutatavad disretsiooniligatuurid või ajaloolised vormid. Mitmes keeles on olemas ka traditsioonilised ühendid nagu æ ja œ (inglise ja prantsuse mõistes) ning hollandi keel kasutab ajalooliselt ligatuurij üht tähte, ij (väike form ij, suur formaad IJ). Digitaalsetes fontides juhitakse ligatuuride kasutust OpenType funktsioonidega nagu liga (standard ligatuurid), dlig (discretionary ligatuurid) ja hlig (historialne ligatuur) ning konttekstuaalne ligatuur (calt) võib asuda vastavalt ümbritsevatele tähtedele.

Keelelises mõttes võivad ligatuurid olla nii tavapärase kirjapildi osa kui ka stilistiline valik. Mõnes keeles on ligatuurid osa ortograafiast, teistes peegeldavad need pigem trükikunsti traditsioone ja fontide esteetikat. Enamasti ei kanna ligatuurid eraldi kodeeringut Unicode’is, vaid need on fontide funktsioonide kaudu loodud kujutised; mõnel juhul on eraldiseisvad ligatuurid kodeeritud kui spetsiaalsed tähemärgid (nt æ, œ, ij, IJ).