ligatuuride

Ligatuurid on tähemärkide ühendused, mille käigus kaks või enam tähte kujutatakse ühtse märgina. Kõige tavalisemad on kahe tähe ligatuurid, näiteks fi ja fl, ning nende pikendatud vormid ffi ja ffl. Ajaloolises trükis ja käsikirjades kasutati neid ruumi säästmiseks ja kujunduse esteetika parandamiseks.

Ajalooline taust: Ligatuurid tekkisid käsikirjades ja varases trükis ning olid eriti levinud gooti ja renessansi trükistes. Nad jäid osaks trükikunsti identiteedist ning täitsid ruumi- ning kontrastsuse eesmärke, mis tulenesid metalltrükielementide piirangutest.

Tüübid ja näiteid: Lisaks fi ja fl ning nende variantidele ffi ja ffl on ajaloolisel kujul ka ligatuurid nagu long s + t (ſt). Tänapäeval paljud fontid pakuvad ligatuurifunktsioone OpenType'i kaudu ja võimaldavad need automaatselt kasutusele võtta või keelata.

Unicode ja digitaalsus: Mõned ligatuurid on kodeeritud eraldi tähemärkidena Unicode'is, näiteks fi (U+FB01), fl (U+FB02), ffi (U+FB03) ja ffl (U+FB04). Enamikul juhtudel kasutatakse siiski fonte ja OpenType'i ligatuuri funktsioone, mitte eraldi kodepunkte.

Kasutus: Ligatuurid on kaasaegsetes trükitoodetes tihti visuaalselt meeldivad ning nende kasutamine sõltub fondist ja tarkvarast. Mõnes kontekstis on need vaikimisi sisse lülitatud; teistes on need dekoratiivsed või ajaloolise väärtusega.