Laparoskoopiliste

Laparoskoopiliste operatsioonide mõiste viitab minimaalinvasiivsetele kirurgilistele sekkumistele, mida tehakse väikeste sisselõigete kaudu laparoskoobi ja kirurgiliste instrumentide abil. Laparoskoopiline operatsioon kasutab videokaamerat ja valgustust, mis sisestatakse kõhuõõnde portide kaudu, ning gaasiga täidetud ruumi (pneumoperitoneum) loomiseks. See võimaldab operatsiooniruumis paremat nähtavust ja liikumist võrreldes avatud kirurgiaga.

Ajalugu: Laparoskoopia areng ulatub 20. sajandi lõpule. 1980ndatel–1990ndatel hakati laialdaselt kasutama laparoskoopiat mitmes valdkonnas, eriti sapipõie eemaldamisel. Tänapäeval on laparoskoopilised sekkumised paljude operatsioonide standardne vorm ning arenevad lisapakid nagu robotlaparoskoopia ja täiendavad navigatsioonisüsteemid.

Näidustused ja tüübid: Laparoskoopilisi operatsioone kasutatakse sapipõie põletiku ja kivide korral, pimesoole eemaldamiseks, herniate parandamiseks, mao- ja sooleoperatsioonideks ning reproduktiivsüsteemi ja vaagna haiguste ravi jaoks. Diagnostiline laparoskoopia võib aidata selgitada haigusseisundeid, kui teised uurimismeetodid ei anna selget vastust.

Tehnika ja varustus: Põhilised komponendid on laparoskoop, trokaarsed portid, videoseade ja kirurgilised instrumendid. Protseduur algab pneumoperitoneumi loomisega, portide paigutamisega ja visuaalse kontrolliga; seejärel tehakse vajalikud manöörid, organite eraldamine ja/või eemaldamine ning materjalide kogumine.

Eelised ja riskid: Laparoskoopilised sekkumised teevad sisselõiked väiksemaks, vähendavad verejooksu, vähendavad postoperatiivset valu ja kiirendavad taastumist ning haiglaravi. Piirangutena on tehniline nõudlikkus ning vajadus spetsiaalse koolituse järele; mõnel juhul võib tekkida vajadus konverteerida avatud sekkumisele või esineda organivigastuste risk.