Kütuseallikaid

Kütuseallikad viitavad looduslikele või kunstlikele allikatele, kust saadakse energiat, mida saab kasutada kütusena. Need allikad on inimühiskonna toimimiseks ja arenguks hädavajalikud, pakkudes energiat transpordile, tööstusele, elamute küttele ja elektritootmisele. Kütuseallikaid saab laias laastus jagada taastuvateks ja taastumatuteks.

Taastumatud kütuseallikad on need, mille varud on piiratud ja mis tekivad looduses miljonite aastate jooksul. Nende hulka kuuluvad fossiilkütused, nagu nafta, maagaas ja kivisüsi. Naftat kasutatakse peamiselt transpordikütuste, plasti ja paljude keemiatoodete tootmiseks. Maagaasi kasutatakse laialdaselt kütmiseks, elektritootmiseks ja tööstuslikuks kütuseks. Kivimit, kuigi vähem levinud, kasutatakse endiselt elektritootmises ja tööstusprotsessides. Fossiilkütuste kasutamine on seotud mitmete keskkonnaprobleemidega, sealhulgas kasvuhoonegaaside emissioonide ja õhusaastega.

Taastuvad kütuseallikad on need, mille varud täienevad looduslikult suhteliselt lühikese aja jooksul. Nende hulka kuuluvad päikeseenergia, tuuleenergia, hüdroenergia, geotermiline energia ja biomass. Päikeseenergiat kogutakse päikesepaneelide abil ja seda saab kasutada nii soojuse kui ka elektri tootmiseks. Tuuleenergiat kasutatakse tuulegeneraatorite abil elektri tootmiseks. Hüdroenergiat toodetakse voolava vee abil hüdroelektrijaamades. Geotermiline energia kasutab Maa sisemist soojust. Biomass, nagu puit, põllumajandusjäätmed ja biogaas, saab kasutada kütmiseks, elektritootmiseks või transpordikütuseks. Taastuvad kütuseallikad on üldiselt keskkonnasõbralikumad kui fossiilkütused.