Külmutusperioodid

Külmutusperioodid, tuntud ka kui jäätusajad, on Maa ajaloos esinevad perioodid, millele on iseloomulik märkimisväärne temperatuuri langus ja ulatuslik jääkatete levik polaar- ja mägipiirkondades. Need perioodid on osa laiemast protsessist, mida nimetatakse kvaternaariseks jäätumiseks. Külmutusperioodid ei tähenda kogu planeedi jäätumist, vaid eelkõige jääkilpide kasvu ja laienemist mandritel ning tiheneva lumikatte esinemist kõrgematel laiuskraadidel ja kõrgmäestikes.

Jääaegade vahel esinevad soojemad perioodid, mida nimetatakse interglatsiaalideks. Viimane suur külmutusperiood, mida tuntakse kui Pleistotseeni jäätusaega, lõppes umbes 11 700 aastat tagasi. Selle jäätusaja jooksul ulatusid jääkilbid Põhja-Ameerikas ja Euraasias madalamatele laiuskraadidele kui praegu. Jääajas oli keskmine globaalne temperatuur mitu kraadi madalam kui tänapäeval ning merepind oli oluliselt madalam, kuna suur osa veest oli seotud jääkilpidena.

Külmutusperioodide käivitajateks peetakse mitmeid tegureid, sealhulgas astronoomilisi tsüklid (Milankovići tsüklid, mis kirjeldavad Maa orbiidi ja telje kalde muutusi), vulkaanilist aktiivsust, atmosfääri koostise muutusi (eriti kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni) ning tektoonilisi protsesse. Nende perioodide uurimine on oluline, et mõista kliimamuutuste dünaamikat ja prognoosida tulevasi kliimamuutusi.