Kõrguse

Kõrgus on Eesti keeles nimisõna, mis kirjeldab objekti vertikaalset mõõdet – selle kõrgust või elevatsiooni. Mõiste on laialdaselt kasutatav geograafias, geodeetikas, arhitektuuris ja loodusteadustes, kus on oluline hinnata, kui kõrgel või kui palju midagi asub teatud tasemest kõrgemal. Samuti kasutatakse terminit geomeetrias ja matemaatikas, näiteks kolmnurga kõrguse mõttes.

Kõrguse põhivorm on nominatiivsingil “kõrgus”. Genitive ehk omastav vorm on “kõrguse”, mida kasutatakse väljendites nagu “maapinna kõrguse mõõtmine” või “kõrguse hindamine”. Mitmuse genitiv on “kõrguste”. Nimetav ja genitiv moodustavad tihti täiendava mõõtme või omadussõnalise nimetuse osa lauses.

Kasutusvaldkonnad ja näited. Geograafias tähistab kõrgus merepinnast mõõdetavat elevatsiooni; sageli väljendatakse see meetrites (nt 1500 meetrit merepinnast). Arhitektuuris ja ehituses võib rääkida näiteks hoone kõrgusest või struktuuri kõrgusest. Geomeetrias nimetatakse kõrguseks kolmnurga kõrgust ehk altitaadi, mis on joon, mis tõstab ühe tipu kõrvutise sirge vastu. Need kasutusviisid hõlmavad nii objekti enda kõrgust kui ka selle mõõdetud kõrgust teistest tasemetest.

Seosed ja terminoloogia. “Kõrgus” seostub mõistetega elevatsioon, kõrgtek, tasand, jaotus ning hea tööhialade terminoloogias on oluline selgus kinnitada vastavates kontekstides. Genitive vormid (kõrguse, kõrguste) võimaldavad väljendada omastust ja mõõdukasuhteid ning on sagedased kirjanduses ja tehnilistes kirjeldustes.