Käänamisvormid

Käänamisvormid ehk inflectional forms on sõnade morfoloogilised vormid, mis väljendavad grammatika kategooriaid. Need vormid eristuvad põhisõna vormist ja on levinud paljudes keeltes. Käänamisvormid tekivad tavaliselt lisanduvate suffixide või sisemiste muutuste kaudu ning nendega märgitakse näiteks arvu, käänet või aega.

Nimisõnad ja asesõnad on keeles peamised käänatavad sõnade klassid. Nimisõnad käänatakse arvu (ainsus või mitmus) ja käänete (konstruktsiooni määrava funktsiooni) järgi, mis näitab nende lauses rolli. Samas võtab ka asesõnad moodi käänanguid ning nad võivad väljendada erinevaid suhteid ja omastust. Adjektiivid omakorda nõustuvad nimisõnadega ja võtavad kaasa sama käändevi ning arvu, kuid neil võib olla lisakriteeriumid sõltuvalt keelest. Numeraalid võivad samuti käänata ja koordineerida teiste sõnadega.

Verbid moodustavad laias laastus omaenda käänamisvormide süsteemi, mis hõlmab aja (olev, minevik, tulevik), kõneviisi, tegususe aspekti, häält ning isikut ja arvu. Verbiinfinitiiv on tavaliselt see põhi-, millest vormid arenevad. Mõnikord kasutatakse mitmesuguseid side- ja abiverbe ning mood-

formide kombinatsioone, et väljendada keerukamaid tähendusi.

Käänamisvormide hulk ja areng sõltuvad keelest: mõned keeled on väga fusionaalsed, teised aga pigem agglutinatiivsed, kus vormid tekivad järjestada lisanduvatest afiksiidest. Käänamisvormid on keele struktuuri fundamentaalne osa ja neid õpitakse peamiselt sõnade lõppude ja vormimuutuste kaudu, mis määravad lausete tähenduse ja grammatika.