Käsikirjad

Käsikirjad on käsitsi kirjutatud dokumendid või tekstikogumikud, mis pärinevad ajast, mil trükivõte ei olnud laialt levinud. Need võivad hõlmata religioosse, liturgia, ajaloo, õiguse, teaduse või kirjanduse sisu ning neid säilitati ja uuriti raamatukogudes, kirikutes ja arhiivides.

Käsikirjad esinevad erinevates vormides: neile on omased kalligraafia, illustreerimine ja marginaalid; sageli sisaldavad need peatükke, pealkirju, rahvuslikke või kultuurilisi viiteid ning kannavad mitmesuguseid tähiseid või lisamaterjale, nagu köitmis- või kinnitustekstid.

Ajalooliselt tekitas käsikirjade kultuur keskajaks Euroopa kloostrites ja kirikutes, kus kohalikud kirjastajad ja kloostri- kirjutajad kopeerisid ja edastasid varasemaid tekste. Scriptoria olid keskused, kus käsikirju kopeeriti, korrigeeriti ning vahel ka tõlgiti või täiendati. Käsikirjad peegeldavad oma ajastu keelt, kirjaviisi ning kultuurilisi praktikaid ja neid hinnatakse peamiselt paleograafia, filoloogia ja ajaloo allikateena.

Uurimisväärtus seisneb selles, et käsikirjad annavad otsese ülevaate keeleleis, tekstivariantidest ja autorluse protsessidest ning võimaldavad jälgida teksti levikut ja hindasid. Need on olulised kultuuripärandi säilimise ning digitaalse arhivaaria kontekstis, kus paljud kogud ja kollektiivid on digiteerinud ning kättesaadavaks teinud metaandmete ja digitaalsete koopiate kaudu.

Käsikirjad on tänapäeval tihti seotud arhitektuuri, muuseumite ja raamatukogude kui hoidlate tööga. Neid uuritakse nii ajaloo kui ka keele ja kirjanduse kontekstis ning nende säilitamine hõlmab konserveerimist, digiteerimist ja digitaalse ligipääsu tagamist.

---