Kvantpõimendumine

Kvantpõimendumine on kvantmehaanika nähtus, kus kaks või enam osakest saavad omavahel seotuks viisil, mis neid kirjeldab ühine kvantolek. Kui need osakesed on põimunud, muutuvad nende omadused, nagu spinn või polarisatsioon, üksteisest sõltuvaks, olenemata nende vahelisest füüsilisest kaugusest. Kui ühe põimunud osakese seisundit mõõdetakse, määratakse koheselt kindlaks ka teiste põimunud osakeste seisund.

Albert Einstein nimetas seda nähtust "õõvastavaks kaugtoimeks", kuna see tundus rikkuvat tema loodud spetsiaalset relatiivsusteooriat, mis väidab, et informatsioon ei saa levida kiiremini kui valguse kiirus. Siiski on eksperimentaalselt kinnitatud, et kvantpõimendumine on reaalne ja ei riku relatiivsusteooriat, kuna seda ei saa kasutada informatsiooni edastamiseks valguse kiirusest kiiremini.

Kvantpõimendumisel on potentsiaali mitmeteks uuteks tehnoloogiateks. Kvantkommunikatsioonis võib seda kasutada turvaliste sidekanalite loomiseks, tuntud kui kvantvõtmejaotus. Kvantkompuutrites on põimunud osakesed põhikomponendiks, mis võimaldab teha arvutusi, mis on klassikalistele arvutitele võimatud. Lisaks uuritakse selle rakendusi kvantmetroloogias, kus põimunud olekuid saab kasutada täpsemate mõõtmiste tegemiseks.

Uuringud kvantpõimendumise vallas on jätkuvalt aktiivsed, uurides selle fundamentaalseid omadusi ja laiendades selle potentsiaalsete rakenduste spektrit. See on üks kvantfüüsika kõige intrigeerivamaid ja potentsiaalselt transformatiivsemaid nähtusi.