Kuivkuumust

Kuivkuumust on soojusprotsess, kus materjal kuumutatakse peamiselt kuivades tingimustes, st ilma märja keskkonna või niiskuseta. See mõiste katab nii kuiva õhkhermeetilise kuumutamise kui ka kiirgradientidel toimiva kuumutamise vorme, näiteks infrapuna või kuiva õhu konvektsiooni teel. Kuivkuumutamine erineb märkkuumusest (moes soojus, mis kasutab veeauru või niiskust) nii temperatuuri kui ajafaktorite poolest: üldiselt vajab kuivkuumutamine kõrgemaid temperatuure ja pikemaid käsitlemisaegu, et saavutada sarnane desinfitseerimis- või kuivatustulemus.

Protsessi toimimine põhineb soojusülekandel: konvektsiooniga kuiva õhu liikumine, konduktiivne juhtimine läbi materjali ning mõnel juhul infrapuna kiiritus. Kuna veesisaldus on minimaalne, on materjalidel vähem soojusjuhtivuse muutusi ning niiskuseta tingimused võivad põhjustada oksüdatsiooni või materjali kahjustumist, kui temperatuurid on liiga kõrged või aeg liiga pikk.

Kasutusalad ja materjalid: kuivkuumutamist kasutatakse peamiselt esemete steriliseerimisel või kuivatamisel, kus niiske kuumutamine ei ole sobiv. Eriti sobiv on see metallist ja keraamilistesse esemetesse, klaasist apparaadid ning mõnele kemikaalile, mis ei talu niiskust. Toimingud peab sobima materjalidele, et vältida oksüdatsiooni või suitsetumist.

Vahepealsed eelised ja piirangud: kuivkuumutamine on lihtne ja jätkusuutlik, ei vaja vett ning sobib herilaste või hermeetiliste seadmete steriliseerimiseks. Sellel on aga aeglasem toime ja suuremad tempereatuurinõuded võrreldes märkkuumusega; sobivus sõltub materjalist ja ohutusnõuetest.