Kriisijuhtimine

Kriisijuhtimine on organisatsioonide ja avaliku sektori üksuste süsteemne tegevus kriiside ennetamisel, valmisoleku suurendamisel, kiirel ja koordineeritud reageerimisel ning kahjude minimeerimisel ja taastumisel. See hõlmab riskide hindamist, kriisistrateegiate ja plaanide väljatöötamist, ressursi- ja siduskoordinaatsiooni ning õppimist kriiside vältimise ja tegutsemise kohta.

Juhitav kriis jaguneb tavaliselt nelja faasi: ennetus ja leevendamine, valmisolek, reageerimine, taastumine. Ennetus ja leevendamine keskenduvad riskide vähendamisele ja ohtude ennetamisele. Valmisolek hõlmab kavade, koolituste ja harjutuste väljatöötamist. Reageerimine tähendab otsuste vastuvõtmist ja operatiivseid toiminguid kriisi ajal. Taastumine keskendub kahjude hindamisele, kriisijärgsetele arengutele ja õppetundide integreerimisele. Kriisijuhtimine rõhutab selget kommunikatsiooni ja koostööd eri osapoolte vahel, sealhulgas juhtkonda, päästeteenistusi, ettevõtete tarnijaid ja avalikke infokanaleid.

Koordinatsioon ja otsustusstruktuurid on kriisijuhtimise keskne osa. Need hõlmavad määratletud vastutust, infovahetust, varude ja rahaliste ressursside juhtimist ning sidusrühmade kaasamist. Regulaarne harjutamine ja simulatsioonid parandavad valmisolekut ning reageerimise kiirust ja järjepidevust.

Kriisijuhtimise standardid hõlmavadISO standardeid, nagu ISO 22301 (Business Continuity Management) ja ISO 22320 (Emergency Management). Neid rakendatakse nii organisatsioonide kui ka avalike institutsioonide juhtimissüsteemides, et suurendada riskiennetust, läbipaistvust ja järeldatavust. Kontekst ja õiguskeskkond määravad rakenduse üksikasjad.