Krediidiriski

Krediidirisk on finantsrisk, mis tekib, kui laenaja või muu vastaspoole kohustused ei ole täidetud õigeaegselt või üldse. See puudutab laene, väärtpabereid ja muid krediidivahendeid ning on pankade ja laenuandjate portfellides oluline risk, mida hinnatakse ja hallatakse laenutoodete kvaliteedi, portfelli koostise ning majanduslike tegurite põhjal.

Krediidiriski mõõtmise keskne raam on kolm peamist näitajat: tõenäosus maksmise katkemisest (PD, probability of default), kahju suurus juhul default (LGD, loss given default) ning eksponeeringu suurus hetkel, kui default toimub (EAD, exposure at default). IFRS 9 standard kohustab krediidiriski hinnangu tegema ootuste kahjude alusel: arvestatakse 12 kuu ECL (lühiajaline) või elukaare ECL vastavalt kliendi riskile ja muudele kriteeriumidele.

Krediidiriski juhtimine ja vähendamine hõlmab tagatisi, laenulepingutingimuste (covenants) piiranguid, garantiisid ning riski ülekandmist (securitization) või krediidi tuletisinstrumente. Need vahendid aitavad vähendada potentsiaalset kahju ja parandada riskipositsiooni.

Regulatiivne raamistik hõlmab Basel II ja Basel III nõudeid, mille alusel pankadel on Pillar 1 kapitalinõuded krediidiriski katmiseks. Lähenemised jagunevad standardiseeritud ja sisemiste hindamismeetodite (IRB) alusel arvutatud nõueteks, mis peegeldavad portfelli riskisuse taset.

Krediidiriski jälgimine tugineb mitmesugustele andmetele, sealhulgas laenamis- ja makseajaloost, krediidiregistritest ning krediidiasutuste hinnangutest ja rating-agentuuride skooridest. Need allikad annavad põhja riskianalüüsile ja otsustab riskijuhtimismeetmete vajaduse.