Krediidilepingud

Krediidilepingud on lepingud, mille alusel krediidipidaja annab krediidi või krediidi kasutusõiguse võtjale ning kohustab teda tagastama summa kokkulepitud tingimustel koos intressi ja muude tasudega. Need lepingud võivad hõlmata nii tarbijatele kui ettevõtetele suunatud laene ning võivad olla fikseeritud või muutuvintressi alusel.

Krediidilepingu pooled on krediidipidaja ehk laenuandja ja krediidisaaja ehk laenusaaja. Peamised lepingutingimused hõlmavad laenusummat, intressi, tagasimaksmise ajakava, lisatasusid ning võimalikke viiviseid, tagatisi (nt kinnisvara või garanii) ja lepingu eritingimusi. Krediidilepingud võivad sisaldada ka võimalust krediiti järeltellimuste teel kasutada või vähendada makseid teatud tingimustel.

Nõuded ja teave enne sõlmimist ning tarbijakaitse on olulised. Enne lepingu allkirjastamist peab laenuandja tarbijale esmajoones andma teavet krediidi kogumaksumuse, aastase osakaalukulu (APR), maksegraafiku ja muude tasude kohta ning selgitama õigust lepingu lõpetada või muuta. Tarbijatel on sageli õigus võrrelda pakkumisi, ning mõnes olukorras kehtivad ka taganemis- või kauglepingu õigused, mis võimaldavad lepingu lõpetamist teatud ajal pärast sõlmimist.

Tüübid. Krediidilepinguid on üldiselt jagatud tarbijakrediidilepinguteks (nt tarbijale antav laen, sealhulgas eluasemelaen), revolving-krediidilepinguteks (kreditinumber või krediidiliin, mida saab perioodiliselt kasutada) ja ettevõtlusele suunatud laenud. Lisaks võivad olla kinnisvaralaenud, äri-laenud ja muud finantseerimisvõimalused koos sobiva tagatisega.

Regulatsioon. Eestis reguleerivad krediidilepinguid peamiselt võlaõigusseadus ning täiendavad finants- ja tarbijakaitse õigusaktid, mis rakendavad Euroopa Liidu tarbijakrediidi põhimõtteid ja tagavad selge teabe ning õigused tarbijale.