Kondenseerumispolümerisatsiooniprotsessil

Kondenseerumispolümerisatsiooniprotsessil ehk polükondensatsioonil tekivad polümeerid, kui monomeerid reageerivad omavahel, moodustades pikemad ahelad ja eraldades samal ajal väikese molekuli, näiteks vee, metaani või soolhappe. See protsess erineb ahelpolümerisatsioonist, kus monomeerid liituvad üksteisega ilma väikeste molekulide eraldumiseta.

Polükondensatsioonireaktsioonid algavad tavaliselt funktsionaalsete rühmade, näiteks hüdroksüül-, karboksüül- või amiinirühmade vahelisel reaktsioonil. Näiteks polüestrite moodustumisel reageerib karboksüülrühm hüdroksüülrühmaga, mille tulemusel tekib estrilühend ja vesi. Sarnaselt moodustuvad polüamiidid amiini ja karboksüülrühma reaktsioonil, eraldades vett.

Polükondensatsiooniga saadakse mitmeid tähtsaid polümeere, sealhulgas polüestrid (nt PET), polüamiidid (nt nailon), polükarbonaadid ja fenoolformaldehüüdvaigud. Nende polümeeride omadused sõltuvad kasutatud monomeeride struktuurist ja reaktsiooni tingimustest.

Selle protsessi käigus võib tekkida ka kõrvalsaadusi, mis tuleb eraldada, et saavutada soovitud puhtusega polümeer. Temperatuur, rõhk ja katalüsaatorid mängivad olulist rolli polükondensatsiooni kiiruse ja lõpp-produkti omaduste kontrollimisel.