Kondensatsioonipolümeriseerimisel

Kondensatsioonipolümeriseerimine on polümeeride sünteesi meetod, kus monomeerid reageerivad omavahel ning moodustuvad sideained, samal ajal eralduvad väiksed molekulid (tavaliselt vesi, metanool või hüdrokloriid). Monomeeridel on tavaliselt vähemalt kaks reageerivat funktsionaalset rühma, mis võimaldavad kondenseerumist. See meetod on tüüpiline step-growth polümeriseerimisele.

Reaktsioon toimib järkjärgulise kondenseerumise kaudu: iga sammu jooksul tekib uus polümeeriliit ja eraldub kõrvalprodukt. Polümeeri keskmine molekulaarkaal suureneb oluliselt siis, kui kõrvalproduktide eemaldamine on tõhus ning reaktsioon liigub lõpuni suurema konversioonini. Seetõttu on kontrollväärtusteks kõrvalproduktide pidev eemaldamine ja reageerivad monomeerid, mis on sobiva stoichiomeetriaga.

Kasutatavad funktsionaalsed rühmad hõlmavad peamiselt karboksüül- ja hüdroksüülrühmi, mis on levinud di- või trifunktsionaalsetes monomeerides. Levinud kondensatsioonipolümeerid on polüesterid (näiteks PET), polüamiinid (nylon) ja polükarbonaadid. Reaktsioon toimub tavaliselt kõrgel temperatuuril, mõjusate katalüsaatorite mõjul ning sageli vaakumis või azeotroopilise kõrvalproduktide eemaldamise teel, et soodustada kõrgmolekulaarsuse moodustumist.

Erinevus lisandpolümeriseerimisega seisneb kõrvalproduktide olemasolus: kondensatsioonipolümeriseerimisel eralduvad vee või muu kõrvalprodukt ning tasakaalu hoidmiseks tuleb neid regulaarselt eemaldada, mis mõjutab reaktsiooni kiirust ja lõpliku polümeeri molekulaarseid omadusi. Kondensatsioonipolümeriseerimine on laialdaselt kasutatav pakendite, tekstiilide ja tehniliste obscureerimistevaldkondade polümeeride sünteesis.