Kohalolupõhimõtted

Kohalolupõhimõtted (locality) on teaduslik printsiip, mille kohaselt põhjustatud muutused ja tekitatud mõju levivad ruumis ja ajas vaid kohaliku suhtluse teel ning informatsioon ei liigu kiirusega suuremalt kui valgus. See printsiip seab piirid sellele, kuidas süsteemid võivad üksteist mõjutada ning milline on põhjuslik seos nende vahel.

Klassikalises füüsikas on kohalolu selgelt kehtiv. Keha või jõud võivad mõjutada teisi 자 ainult läbi otsese kontaktiga või läbi vaadeldavate näitajate, mille levimiskiirus ei ületa valgust. See tagab causaliteedi ja kooskõla relativity aluspõhimõtetega: sündmused, mis on ruumiliselt eraldatud ja asuvad üksteisest ajalises mõttes väljaspool valguskiirt, ei saa teineteist otse mõjutada.

Kvantteoorias ning kvantvälja teoorias esindab kohalolupõhimõte keerulisemat loogikat. Kvantmehhaanilised süsteemid võivad olla omavahel korreleeritud nii nimega entanglementiga, kus kaugustes osades esinevad tulemused näivad olevat seotud. Need korrelatsioonid ei hõlma kaug-kiirt signaale ning ei võimalda kiiret teateid edastada, mistõttu ei riku need klassikalist kohalolu ideed kui tähistatud signaale. Bell’i katsete tulemused näitavad, et kvantkorrelatsioonid ei ole seletatavad kohalike varjatud muutujate abil, mis on riivanud klassikalist kohalolu tava mõistmist.

Kohalolupõhimõtted on oluline alus kaasaegses osakeste füüsikas ja teooriates, mis püüavad ühtepidada kvantmaailma ning relativity, ning need jäävad fookuses nii standardmudellide kui uute füüsika suundade aruteludes, sealhulgas kvantgravitatsioonis ja edasiste teooriate arendamises.