Koduhooldus

Koduhooldus on sotsiaal- ja tervishoiuteenuste süsteemi osa, mille eesmärk on võimaldada inimestel elada kodus kauem ning saada vajalikku abi igapäevatoimingutes ning vajadusel meditsiinilist hooldust. See teenus keskendub iseseisvuse säilitamisele ning turvalisusele kodu keskkonnas.

Sihtgrupp hõlmab eakamaid, krooniliselt haigeid, puude või vigastuste tõttu sõltuvust vajavaid isikuid ning neid, kes on taastumisel haiglast. Need inimesed ning nende pered kasutavad koduhooldust, et säilitada iseseisvust ja turvalisust kodus.

Teenuste liigid võivad olla isiklik hooldus (hügieen, riietumine, toitumise jälgimine), kodu- ja majapidamistööd (nõudepesemine, pesu, koristamine), toiduvalmistamine, ravimite meeldetuletused, abistamine ning vajadusel meditsiiniline hooldus (õendus- ja diivanõuded) või taastusravi ning palliatiivne hooldus. Hooldus võib toimuda kliendi kodus või kliendile kohandatud keskkonnas, ning tugiteenused hõlmavad ka koordineerimist teiste teenustega.

Korraldus ja hindamine: sotsiaaltöötaja hindab vajadusi, koostab isikupärase hoolduskava ning korraldab teenused koostööpartneritega. Hooldusteenuste kättesaadavus ja maksumus sõltuvad omavalitsuse ressursidest ning riiklike juhiste järgimisest.

Rahastus ja järelevalve: enamik koduhooldust on rahastatud kohalike sotsiaalteenuste kaudu ning vajaduspõhiselt, mõnikord kaasatakse haigekassa ning pereliikmete panus võib olla piiratud. Kvaliteedi tagamine ja järelevalve on olulised ning teenused peavad vastama kehtestatud normidele.

Eelised ja väljakutsed: koduhooldus võimaldab säilitada sõltumatust ning vähendada haiglaravi vajadust, kuid tööhõive puudus, rahastamise piirangud ja kvaliteedi tagamine on peamised väljakutsed.