Keeletoetust

Keeletoetust on haridussüsteemis kasutatav mõiste, mis viitab sihitud toele keeleoskuse arendamiseks õpilastel, kelle keelelised oskused vajavad täiendavat tuge. See võib keskenduda eestikeelse õppe keele omandamisele või üldisemalt keeleoskuse arendamisele, sealhulgas lugemise ja kirjutamise oskused, sõnavara, grammatika ning suuline eneseväljendus. Keeletoetust pakutakse tavaliselt kooli tasandil ning seda annavad keeleõpetajad, eripedagoogid, logopeedid või teised tugispetsialistid. Toetus võib toimuda eraldi tunnina (pull-out), integreeritult õppetundides või väikestes rühmades.

Toetuse kavandamine ja hindamine on tavaliselt õpilase individuaalse arengu- või õppeplaani koostamisel. Plaan sisaldab spetsiifilisi eesmärke, sobivaid õppemeetodeid ja ajakava ning edenemise jälgimist. Edu registreeritakse regulaarselt ning vajadusel muudetakse toetusmeetodeid või intensiivsust.

Keeletoetus on osa kaasava hariduse praktikast ning selle korraldus ning rahastus võivad kooliti erineda sõltuvalt ressurssidest ja piirkondlikust poliitikast. Eesmärk on, et õpilane saaks paremini kaasa rääkida tavakoolis, teha õppetööd tõhusamalt ja arendada keelelist enesekindlust ning iseseisvust. Keeletoetust nähakse tihti kui pikaaegset ja järjepidevat protsessi, mis hõlmab koostööd õpetajate, lapsevanemate ning vajaduse korral tugispetsialistidega.