Keeleperekondade

Keeleperekondade teooria on lingvistiline kontseptsioon, mis rühmitab maailma keeli nende ühiste ajalooliste juurte ja arengu põhjal. Sarnaselt bioloogilisele taksonoomiale, kus liigid jaotatakse perekondadesse, samuti sugukondadesse ja hõimkondadesse, jaotatakse keeled perekonniti, mille aluseks on nende ühine algkeel. Näiteks indoeuroopa keelte perekonda kuuluvad paljud tänapäeval kõneldavad keeled nagu inglise, hispaania, hindi ja vene keel, mis kõik pärinevad ühisest algkeelest, mida nimetatakse indoeuroopa algkeeleks.

Keeleperekondade tuvastamine toimub peamiselt võrdleva meetodi abil, kus uuritakse keelte fonoloogiat, morfoloogiat, süntaksit ja leksikot. Kui kahe keele vahel on märkimisväärne arv sarnaseid sõnu, grammatilisi struktuure ja helisüsteeme, mida ei saa selgitada juhusliku kokkulangevuse või laenamise teel, on tõenäoline, et need kuuluvad samasse keeleperre. Suurimad ja enim uuritud keelepered hõlmavad lisaks indoeuroopa keelte perekonnale ka sino-tiibeti, afroaasia, altai (vaidlusalune), austroneesia ja Nigeri-Kongo keelte perekondi.

Mõned keeled aga ei kuulu selgelt kindlatesse perekondadesse või on nende sugulussidemed jäänud seni tuvastamata. Neid keeli nimetatakse isolaatkeelteks, näiteks baski keel Euroopas. Keeleperekondade uurimine annab ülevaate inimkonna ajaloolistest migratsioonidest, kontaktidest ja kultuurivahetusest, aidates mõista keelte levikut ja muutumist aja jooksul.