fonoloogiat

Fonoloogiat uuritakse keelte helide süsteemi ja nende organiseerimise seaduspärasusi. See erineb fonetikas, mis tegeleb helide füüsikaliste omaduste ja tootmisega; fonoloogia keskendub sellele, kuidas helid omavahel eristuvad ning milliseid kombinatsioone keel lubab. Uuring hõlmab nii segmentaalseid kui supra‑segmentaalseid nähtusi, nagu rõhk, intonatsioon ja süllaehitus, ning neid seoseid morfoloogia ja sünteesiga.

Olulised mõisted on fonem, allofon ja distinktivsed omadused. Fonem on keeleteo eristav heliline üksus, mis võib muuta tähendust. Allofonid on fonemi realiseerumisevariandid sõltuvalt kontekstist ja ei erista tähendust. Distinktivsed omadused kirjeldavad, kuidas helid erinevates keeltes eristavad üksteist. Fonotaktika kirjeldab lubatud konsonantide ja vokaalide järjestusi ning süllabi struktuuri, mille kohaselt sõna koosneb algusest, keskosast ja lõpust.

Teooriad ja lähenemised on mitmekesised. Strukturaalne fonoloogia keskendus keele sisemisele struktuurile; generatiivne fonoloogia, mida MAO mõjutab, toob sisse reeglid ja arvutuslikud mudelid. Autosegmentaalne‑metriline teooria ja Optimality Theory pakkusid viise, kuidas reeglid ja võtted üksteisega koostoimes toimivad. Prosoodiline fonoloogia uurib rõhu, intonatsiooni ja teiste kõrgemate tasandite rolli. Keeleteadlased kasutavad neid lähenemisi keele kirjelduseks, keeleõppe ja –arenduse kohta ning kõnetuvastuse ja kõnesünteesi arendamiseks.

Fonoloogia on interdistsiplinaarne valdkond, mis ühendab lingvistika, psühholoogia, arvutuslingvistika ja keeleõppe rakendused.