Kasutusjuhtumite

Kasutusjuhtumid (use cases) on süsteemi või tarkvara funktsionaalsuse kirjeldamise meetod, mis keskendub kasutaja ja süsteemi vahel tekkinud interaktsioonidele ning nende eesmärkide saavutamisele. Iga kasutusjuhtum kirjeldab konkreetset olukorda, milles kasutaja teatud eesmärgil süsteemiga suhtleb. Kasutusjuhtumid aitavad sõnastada nõuded ning mõista, kuidas erinevad funktsioonid omavahel töötavad.

Tavaliselt sisaldavad kasutusjuhtumid nime, peamist näitlejat, eeltingimusi, põhinõude voogu ja võimalikke alternatiivseid vooge. Põhinõude voog kirjeldab peamised sammud, mille kaudu eesmärk saavutatakse; alternatiivsed vood katavad kõrvalekalded või erijuhtumid. Õigesti koostatud kasutusjuhtum lisab ka lõpptingimused ja piiranguid või nõuetele vastavaid kvaliteedinõudeid. Dokumentatsiooni oluline osa on ka seotud kasutusjuhtumite ja süsteemi tasandite seosed arhitektuuri ja testimisega.

Kasutusjuhtumid on tihti seotud nõuetega, arhitektuuri disainiga ning testide koostamisega; UML-i kasutusjuhtum-diagrammid võivad visuaalselt kajastada näitlejaid ning nende interaktsioone. Need sobivad hästi täpsete funktsionaalsuste kirjeldamiseks ning annavad selge lähtepunkt testide ja kinnituste jaoks.

Erinevus kasutusjuhtumite ja kasutajalooside (user stories) vahel seisneb detailide tase ja eesmärkides. Kasutusjuhtum on sageli formaliseeritud ning kirjeldab funktsionaalsuse kogu voogu, samas kui user story on lühem ja keskendub sageli lühiajalisele arendustööle. Mõlemat meetodit võib kasutada koos reageerides erinevatele arendusvajadustele.

Näide: Kasutusjuhtum Tellimus esitada. Peamine näitleja: klient. Eeltingimused: klient on sisse logitud. Põhinõude voog: 1) klient valib tooteid; 2) klient kontrollib ostukorvi; 3) klient esitab tellimuse ja makseandmed; 4) süsteem kinnitab makse ja loob tellimuse. Lõpptulemus: tellimus on loodud ja kliendile saadetud kinnitus. Alternatiivina: makse ebaõnnestub, kuvatakse viga ja kasutaja proovib uuesti.