funktsionaalsuste

Funktsionaalsuste mõiste viitab erinevates distsipliinides kasutatavale käsitlusele, mille keskmes on funktsiooni rõhutamine. See hõlmab kirjeldusi, kuidas süsteemid, objektid või ideed täidavad oma rolli ja kuidas nende rollid üksteisega seotud on.

Filosoofias on funktsionalism vaimsete seisundite määratlemine nende funktsionaalsete suhete kaudu: milliseid sündmusi need põhjustavad, millele reageerivad ja milliseid tagajärgi need tekitavad. Selline lähenemine võimaldab, et sama vaimne seisund võib realiseeruda erinevates füüsilistes vormides (mitmerealiseerimine). See on toonud kaasa viljakaid arutelusid ning kriitikat, näiteks reduktsionismi vastu.

Arhitektuuris tähendab funktsionalism hoone kavandamise printsiipi, mille puhul vorm järgib funktsiooni. Selle peamised jooned on lihtsad geomeetrilised vormid, avatud planeeringud, tööstuslikud materjalid ja ornamentide vähene kasutamine. Funktsionaalsus on tihedalt seotud varase modernismi arenguga.

Sotsiaalteadustes kirjeldab funktsionalism ühiskonnainstitutsioonide rolli stabiilsuse ja toimimise tagamisel. Durkheim ja Parsons on selle lähenemise mõjukad esindajad; kriitikud toovad esile indiviidi autonoomia, kultuurilise mitmekesisuse ja muutuste raskemad aspektid.

Kokkuvõte: funktsionaalsuste ideed ilmnevad erinevates valdkondades ja neid käsitletakse jätkuvas arutelus, mis puudutab suhet vormi, struktuuri ja funktsiooni vahel.