Kõnekodeerijad

Kõnekodeerijad ehk kõnesüntesaatorid on tarkvara või riistvara, mis muudab kirjaliku teksti kõneks. Need süsteemid on arenenud aastakümneid, alates lihtsatest fonoloogilistest reeglitest kuni tänapäevaste keerukate masinõppemudeliteni. Põhilised kõnekodeerijad töötavad tekstist kõneks (TTS) protsessiga, mis hõlmab mitmeid etappe. Esiteks, tekst normaliseeritakse, kus numbrid, lühendid ja erimärgid teisendatakse täielikuks tekstiks. Seejärel toimub foneetiline transkriptsioon, kus tekst muudetakse foneemide järjestuseks. Järgneb prosoodia modelleerimine, mis määrab intonatsiooni, rõhu ja rütmi. Lõpuks sünteesitakse kõne ise, luues helilaine.

On olemas erinevaid kõnekodeerimise tehnoloogiaid. Konkatenatiivsed süsteemid kasutavad eelnevalt salvestatud kõneüksuste (fonemid, difonid või sõnad) kokkukleepimist. Need pakuvad sageli loomulikumat kõla, kuid nõuavad suuri salvestusmahte. Parametrilised süsteemid seevastu genereerivad kõne erinevate akustiliste parameetrite (nt formantide, heli tugevuse) põhjal. Need on paindlikumad ja väiksema mahuga, kuid kõne kvaliteet võib olla vähem loomulik. Hiljutisemad meetodid põhinevad süvaõppimisel, kasutades neurovõrke, mis suudavad väga realistlikku ja loomuliku kõla genereerida, õppides suurelt andmehulgalt.

Kõnekodeerijaid kasutatakse laialdaselt erinevates rakendustes, sealhulgas abitehnoloogiana nägemispuudega inimestele, navigeerimissüsteemides, virtuaalassistendi rakendustes ja haridustehnoloogias. Nende täpsus ja loomulikkus on pidevalt paranenud, muutes need üha olulisemaks digitaalse suhtluse osaks.