Interferoonid

Interferoonid on tsütokiinide rühm, mida organism toodab vastusena viirusinfektsioonile või teistest stiimulitest. Nad aitavad piirata viiruste paljunemist ning mängivad olulist rolli nii rakulises kui ka immuunoloogilises tasandis.

Interferoonid jagunevad kolme põhiklassi: tüüp I (IFN-α, IFN-β, IFN-ω), tüüp II (IFN-γ) ja tüüp III (IFN-λ). Tüüpide esindajad ja tootmisallikad varieeruvad: IFN-α ja IFN-β toodavad laialdaselt paljud rakud, IFN-γ peamiselt T- ja NK-rakud, tüüp III IFN-λ peamiselt epiteeli rakud.

Toimemehhanism põhineb retseptoritega seondumisel: tüüp I seondub IFNAR-retseptorikomplexiga, tüüp II IFNGR, ja tüüp III IFNLR. See alustab JAK-STAT signaalkaskaadi ning ISG-de (interferoonistimuleeritud geenide) regulatsiooni, mille tulemusena rakud omandavad viirustele vastupidava antiviirusliku seisundi, suurendatakse antigeenide esitamist ning stimuleeritakse NK- ja T-rakkude aktiivsust.

Kliiniline kasutus ja piirangud: interferoonide terapeutiline kasutus hõlmas varasemalt hepatiit C ja mõnede kasvajate ravi; tänapäeval nende kasutus on piiratum ning sõltub haigusest ja raviskeemist. IFN-β on laialdaselt kasutusel multplo skleroosi ravis. Kõrvaltoimed võivad hõlmata gripilaadseid sümptomeid, väsimust, depressiooni ja hematoloogilisi muutusi.

Ajalugu: interferoonide avastasid 1957. aastal Isaacs ja Lindenmann. Tänapäeval on need olulised immuunoloogia uurimisel ning neid hinnatakse nii kliinilises kui põhjuslikus teaduses.