Integratsioonitestide

Integratsioonitestide eesmärk on kontrollida, kuidas tarkvara komponendid ja moodulid omavahel koostöös toimivad. Need testid keskenduvad liidestustele ning andmete voolule, mitte üksikute komponentide sisemisele toimimisele. Eesmärk on tuvastada vead, mis ilmnevad, kui mitu moodulit integreeritakse ning nad vahetavad andmeid või kutsuvad välja üksteise API-d, ning tagada, et süsteem koostoimes vastab ootustele.

Ulatus hõlmab koostöötestimist andmete vormide ja protokollide osas, vigade käsitlemist, konfiguratsioonide ning väliste teenustega (nt andmebaasid, sõnumivood ja kolmandate osapoolte API-d). Integratsioonitestid kontrollivad, et moodulid ühenduvad õigesti, jagavad õigeid andmeid ja käsitlevad veaparandusi järjekindlalt.

Meetodid ja vahendid: järjepidev integreerimine (top-down, bottom-up või sandwich) ning tihti jaotatud lähenemine, kus väiksed osad integreeritakse järk-järgult. Big bang‑lähenemine jääb harvem kasutatavaks. Testide jaoks kasutatakse stubs, draivereid, mocks ja teenuste virtualiseerimist, et simuleerida sõltuvusi ja kontrollida liideste käitumist.

Käivitatakse sageli CI/CD torudel ning kasutatakse automatiseeritud testikatalooge koos sobiva testkeskkonna ja andmestiku haldusega. Tulemuste hindamisel vaadatakse nii funktsionaalset vastavust kui ka robustsust ning vigu, mis on tekkinud läbi liideste.

Integratsioonitestid täiendavad unit‑teste ja eelnevad süsteemi- või lõpp‑teste vahel. Kontraktidest tulenev testimine aitab hallata API‑lepinguid. Tööriistad hõlmavad näiteks JUnit, NUnit, PyTest, REST-assured, Karate ja Postman.