Institutsiooniteoorias

Institutsiooniteoorias on mitmeid omavahel seotud teaduslikke lähenemisviise, mis uurivad, kuidas institutsioonid mõjutavad inimeste käitumist ja ühiskonna toimimist. Üldiselt viitab institutsioon organisatsiooni või reeglite kogumile, mis reguleerib inimeste suhtlemist ja tegutsemist. Need võivad olla formaalsed, nagu seadused või valitsusasutused, või informaalset, nagu tavad, normid ja uskumused.

Institutsiooniteoorias on mitu peamist suunda. Üks neist on klassikaline institutsiooniteooria, mis keskendub organisatsioonide ajaloolisele arengule ja nende rollile ühiskonnas. Teine oluline suund on uusinstitutsionalism, mis uurib, kuidas sotsiaalsed ja kultuurilised tegurid mõjutavad organisatsioonide loomist, muutumist ja püsimist. Uusinstitutsionalism rõhutab sageli ka seda, kuidas organisatsioonid kohanduvad oma keskkonna survega, omandades sarnaseid struktuure ja tavasid, isegi kui need ei pruugi olla kõige tõhusamad.

Institutsiooniteooria on rakendatav paljudes valdkondades, sealhulgas majanduses, sotsioloogias, politoloogias ja organisatsioonikäitumises. See aitab mõista erinevate ühiskondlike nähtuste põhjuseid ja tagajärgi, alates majanduskasvust ja poliitilisest stabiilsusest kuni organisatsioonide efektiivsuseni. Teooria rõhutab, et inimeste käitumist ei saa täielikult selgitada üksnes individuaalse ratsionaalsuse kaudu, vaid seda kujundavad oluliselt ka ümbritsevad institutsioonid ja nende poolt kehtestatud reeglid.