Inhibiitoriteks

Inhibiitoriteks (inhibitors) on ained, mis vähendavad või takistavad keemilise reaktsiooni või bioloogilise protsessi toimumist. Nad võivad toimida seostudes ensüümide või retseptoritega, tekitada radikaalide eemaldamise teel või segada signaalirajasid. Inhibiitorid on olulised reguleerimises, kaitses ja kontrollis ning neid uuritakse keemias, biokeemias, farmakoloogias ja materjaliteaduses.

Ensüümide inhibiitorid jagunevad peamiselt pöörduvateks ja pöördumatuteks. Pöörduvad inhibiitorid võivad eemalduda, pöördumatud põhjustavad püsiva inaktiveerimise. Inhibiitoreid kirjeldatakse sageli ka selle alusel, kuhu nad seostuvad ja kuidas see mõjutab kineetikat: mõned seonduvad aktiivse saidiga ning võivad muuta Km ja/või Vmax väärtusi, teised seostuvad teisel kohta ja mõjutavad kiirust teistmoodi. Üldine põhimõte on, et inhibiitorid võivad muuta kiiruse seaduspära ja seega ainevahetusprotsesse reguleerida.

Keemias ja materjaliteaduses aeglustavad või peatavad inhibiitorid soovimatuid reaktsioone, nagu oksüdatsioon, polümeriseerumine või korrosioon. Radikaalide inhibiitorid või antioksüdandid hävitavad reaktiivseid vabad radikaale, korrosiooniinhibiitorid moodustavad metallide pinnale kaitsekihi ning pikendavad esemete eluiga. Bioloogias ja meditsiinis reguleerivad inhibiitorid signaal- või metaboolseid radu ning neid kasutatakse diagnostikas ja ravis.

Meditsiinis kasutatakse inhibiitoreid teraapias: ensüümi inhibiitoreid, sealhulgas ACE-inhibiitoreid nagu enalapriil, ning proteaasi inhibiitoreid viiruste või haiguste ravimisel. Retseptorite antagoniseerivad ained toimivad samuti inhibiitoritena signaalitee blokki kaudu. Inhibiitorite uurimine ja arendamine on keskne drug design’i ja toksikoloogia valdkonnas.