Immuunpuudulikkus

Immuunpuudulikkus on seisund, kus immuunsüsteem ei suuda piisavalt kaitsta organismi infektsioonide eest või kontrollida kasvajaprotsesse. See võib olla kaasasündinud ehk primaarne immuunpuudulikkus või omandatud ehk sekundaarne immuunpuudulikkus. Primaarne vorm tuleneb geneetilistest vigadest ja on tavaliselt püsiv. Sekundaarne vorm tekib tavaliselt teiste haiguste või ravi tagajärjel, näiteks HIVi, haiguste, alatoitumuse, immunosupressantide, vananemise, splenektoosi või keemiaravi tõttu.

Primaarne immuunpuudulikkus jaguneb erinevateks alamtüüpideks, mis hõlmavad humoraalseid puudulikkusi (antikehade defektid), T-raku puudulikkusi, kombineeritud immuunsüsteemi puudulikkusi, fagotsütaarseid defekte ja komplementpuudulikkust. Sekundaarne immuunpuudulikkus on sageli pöörduv või aeg-ajalt ravimitega kontrollitav, kuid võib põhjustada korduvaid infektsioone ja suuremat haavatavust haigustele.

Sümptomid hõlmavad korduvalt tekkivaid või raskesti ravitavaid infektsioone, infektsioonide varieerumist, väsimust ning mõnikord autoimmuunseid nähtusi või kasvajate tekke riski. Diagnoos põhineb kliinilisel pildil ja laboratoorsetel uuringutel: vereanalüüsid, immunoglobuliinide tasemed, antikehade vasted, lümfotsüütide eraldus ja vajadusel geneetilised testid; HIV-testi on oluline sekundaarsete põhjuste väljaselgitamiseks.

Ravi keskendub infektsioonide ennetamisele ja varajasele ravimisele, antimikroobsele profülaktikale ning mõnel juhul immuunpuudulikkuse tüübile vastavale asendusravile, näiteks immunoglobuliinide manustamisele. Mõned primaarse vormi juhtumid võivad vajada hematopoieetilist siirdamist. Prognoos sõltub tüübist ja ravivõimalustest, kuid märkimisväärne paranemine on saavutatud tänapäevaste ravimeetoditega.