Immunosupressiivset

Immunosupressiivset viitab ravimitele ja ainetele, mis vähendavad immuunsüsteemi vastust. Need ained on peamiselt kasutusel elundisiirduste tagasilükkamise ennetamiseks ja autoimmuunhaiguste ravis. Immunosupressiivsete ravimite eesmärk on piirata T-lümfotsüütide aktiivsust, proliferatsiooni ja tsütokiinide tootmist ning mõjutada teisi immuunreaktsioone.

Peamised olemasolevad ravimiklassid hõlmavad: kaltsineuriini inhibiitorid, nagu tsüklosporiin ja takrolimus, mis inhibitseerivad IL-2 tootmist ja T-rakulise aktiivsuse kasvu; mTOR-inhibiitorid, nagu sirolimus ja everolimus, mis pärsivad rakkude kasvu ja proliferatsiooni; antimetaboliidid, näiteks azatiopriin ja mikofenolaadi mofetiil, mis piiravad nukleotiidide sünteesi ja seeläbi lümfotsüütide jagunemist; kortikosteroidid, mis omavad laiaulatuslikku põletikuvastast ja immuunsust summeerivat toimet; ning bioloogilised ained, sealhulgas CD20-l B-rakkude toimega rituximab ja erinevad TNF-alfat inhibiitorid (nt infliximab, adalimumab).

Kasutus hõlmab elundisiirduste tagasilükkamise ennetamist ning autoimmuunhaiguste, nagu reumatoidsed haigused, süsteemne erütematoosne luupus, põletikulised soolehaigused ja vaskuliidid, ravimist. Ravi peab olema kohandatud individuaalselt, sageli koos teiste ravimitega, ning nõuab ranget jälgimist.

Riskide hulka kuuluvad suurenenud infektsioonide ja vähiriski, neerutoksilisus, hüpertensioon, diabeet, lipiidide ja gluose metabolismi muutused ning ravimite koostoimed. Monitooring hõlmab ravimite veresuhte taseme (veretase), neeru- ja maksafunktsiooni ning verepilti jälgimist.